Päevaks olime kinni pannud auto koos autojuhiga. See tähendab, et 10h ta sõidab meid kuhu iganes me tahame ja seda fiskeeritud summa eest. Meie maksime 40 eurot (kahepeale kokku). Kell 10 hommikul võttiski härra Suarsa meid oma Toyota Avanzaga hotelli ukse eest peale. Juht rääkis kenasti inglise keelt (väga suure aksendiga muidugi) ning esimesena sõitsime Bali põhjaosas asuvasse Ulun Danu templisse. Kuigi vahemaad ei tundu siin pikad, siis nende läbimine võtab aega rohkem kui meie maal. Nt meie hotellist on 50km templini, seda maad läbisime ligi 2h. Aga me ei kurda, sest autojuht oli tore ja nägime teepeal ehedat külaelu ja ilusaid vaateid.

Ulun Danu tempel asub merepinnast  u 1200m kõrgusel järvekesel ja on pühendatud Hindu jumal Shivale (kes on Hinduismis üks põhijumalaid).

Pärast templi külastust liikusime edasi veidi põhja pool asuva kose juurde.  Et sinna jõuda pidi autojuht läbima väga kitsa ja üsna järsu mägitee (mis läks läbi kohviistanduse). Koseni autoga päris lähedale ei saanudki, niiet autojuht jäi meid eemale ootama. Siltide järgi oli jalutamist u 300m, et koseni jõuda, viimane osa oli eriti järsu trepiga. Aga vaade oli seea väärt. Lisaks oli seal kõrvulukustav tsikaatide häälitsus. Alguses tundus nagu oleksime metalli töökotta sattunud. Tsikaadid on putukate hulgas kõige valjemad “lauljad” (troopiliste maade tsikaadid. Eestis elavad tsikaadid inimesele kuuldavat häält ei tee). Ning tõesti, nende hääl kostis nagu vedurivile. Muuseas ainult isased tsikaadid “laulavad”. Tegelikult jättiski tsikaatide kõrvulukustav heli veel suurema mulje, kui kosk ise.

Nagu siin enamus  asjadega, tuleb iga asja nägemiseks raha välja käia. Nii ka nyyd. Kose vaatamine maksis u  1.50 -2 eur/ inimese kohta. Kui kosk oli vaadatud ja tee tagasi autojuhini tundus pikk, siis sealt samast kose juurest (kuintreppide osa läbi sai) sai võtta taksosõidu mäest üles tagasi (rolleriga). Seda me ka tegime. Margit istus esimese rolleri “pakikale” ja mina teisele. Meil sellest video ka, mida ma ühe käega filmisin, aga see mahult suur ja internet mitte väga hea. Niiet seda videot näete kui me koju jõuame. Siin on aga pilt kosest:

Kose juures käidud läksime edasi Tegalanlang riisiterasside juurde. Teepeal käisime veel läbi ühest tee ja kohviistandusest. See oli “tasuta” tuur kus yks kohalik tädi rääkis veidi kohvist, näitas mõnda taime ja siis palus meil puuotsas asuvas onnis maitsta nense eeinevaid kohvisid ja teid. Kokku toodi 5 erinevat teed ja 5 erinevat kohvi maitsmiseks, lootuses muidugi, et meile väga maitseb ja siis ostaks kaasa paki kohvi/teed ka. Meile maitseski 🙂

Veelntegime tee ääres peatyse, kus yks kohalik naine müüs Duriane. See on troopilistes alates tuntud ja populaarne puuvoli, mis lõhnab nii halvasti, et nt hotellides ja avalikes kohtades (nt metroodes) on nende vedamine keelatud. Aga maitse paljudele meeldib. Niisiis me peatusimegi, et see kurikuulus vili ära proovida – minule ei maitsenud, Margit sõi ära ja ütles, et on hea 🙂 Autojuht ka väga ei tahtnud, et me seda puuvilja autos sööks, seega sõime seda putka, milles seda myydi, tagaosas:

Lõpuks jõudsime ka riisiterassideni, mille nägemist mina kõige rohkem ootasin:

Indoneesia on üks suurimaid riisikasvatajaid ning mitmetes idamaistes keeltest tähistab üks sõna nii riisi kui ka toitu. Riisikasvatmine on väga töömahukas – külvatakse ja istutatkse käsitsi ning peale ümber istutamist põllud ujutatakse üle. Ka meie nägime saarel sõites mitmeid vanu inimesi õlgkübaraga riisipõlkul askeldamas.

Riisipõllud vaadatud läksime järgmist templit vaatama. Enamus templites on siin nii, et oma tavalistest riietes sisse ei lasta , niiet kui ostad pileti siis saad sisseminnas laenuks sarongi ümber ( see nende rahvuskleit, mis põhimõtteliselt on nelinurkne värviline rätik, mis ulatub enam vähem hüppeliigeseni ning,mis on pihast sõlmega kinninkeeratud. Muuseas nii templites kui ka linnatänavatel asuvad kunud ja mõnimord ka puud on sellega ümber tõmmatud).

See oli ka tempel, kus me tünga saime. Nimelt käisime vetsus ja sisenedes ma nägin küll, et uksekõrval on annetuskast, aga silti polnud, et sisenemine on tasuline. Seega läksime sisse ja no vetsus ühel kabiinil oli pool ust puudu, paberit polnud, kraanikausid olid sõna otseses mõttes mullased ja põrand ujus. Tõsi, tahket seepi oli mitu tükki. Ausalt öeldes väga ei tõusnud käsi küll selle külastuse eest maksma, aga väljudes kargas kuskilt põõsast välja yks templi onu, kes kehakeeles väljendas, et “annetus” on kohustuslik. Meil oli ainult 50 000ne raha mis on u 3.50 euri) ja mis on ilmselgelt liiga suur tasu selle vetsu külastuse eest, aga onu oli üsna kuri niiet ma selle 50000 sinna “annetuskasti” poetasin. Ehk kasutavad seda raha koristaja palkamiseks.

Järgmisena läksime Tirta Empul templisse (kuhu sisendes samuti anti igaühele sarong ümber, laenuks muidugi). Tempel asub allika kohal ning sinna lähevad inimsed end veega üle kastma (st mitte kastma, nad ronivad rinnust saati basseini laadsesse tootesse ja teevad seal miski rituaali). Googeldades küll tuleb välja, et seal on püha allikas, aga ma pole kindel kui suures ringluses see vesi seal on.. sinna samasse “basseini” ronivad ikka sajad inimsed igapäev (muuseas Barack Obama käis seal ka paar aastat tagasi :)).

Ma väga head pilti sealt ei saanud, aga kui Googeldate Tirta Empul Temple saate parema pildi 🙂

Seejärel viis meid autojuht hotelli tagasi ning õhtu lõpetasime u 10 min jalutuskäigu kaugusel asuvas templis “tantsu ja kultuurishow vaatamisega”. Tegemist oli Indoneesia tule ja transi tanstuetendusega – ketcuk-iga – videot näete jällegi siis kui ma kiiremasse internetti saan 🙂

Õhtu lõpetasime söömisega ühes elava muusikaga söögikohas (siin iga viies söögikoht elava muusikaga). Meie road:

Ja oligi aeg tuttu minna 🙂