1. Hommik algas tegusalt, ajavahe ei anna üldse tunda ning hotelli poolt pakutav hommikusöök on üle keskmise maitsev. Alustasime tiirutamist Väikse India (Little India) linnaosast, kus asub ka meie hotell. Erinevate etniliste gruppide linnaosasid on Singapuris veel teisigi, kuid meie otsustasime täna läbi käia tuntumad (Väike India ja Hiinalinn).
    Hotellist välja astudes lõi kuum õhk näkku nagu ikka ning teekond võis alata. Esimesena läksime “Sri Veeramakaliamman” templisse, mis on üks vanimaid templeid Singapuris ning, mis on hinduismi tempel. Templisse sisse me ei astunud, sest me ei olnud vastavalt riides. Nimelt olid uksel suured sildid, et palun lühikestes riietes mitte siseneda, niisiis austasime nende kombeid ja piilusime templi sisemusse uksepealt. Sealt kõndisime edasi mööda siginat-saginat täis tänavaid ühe väga värvilise maja juurde. Tegemist oli ühe ainukese Hiina stiilis majaga siin rajoonis ning no see oli ikka ylimalt värviline ja silmapaistev (Tan Teng Niah oli maja nimi).
    Tänavad on siin sellesmõttes huvitavad, et kõnniteed on ehitatud nö majade sisse. St, et kui kõnnid mööda kõnniteed, siis kõnnid läbi pisikeste poodide ja söögikohtade. Eks nö vabu tänavaid on ka palju, kuid siin Little India südames on enamus tänavaid sellised, kus pead kõndima läbi poe.
    Little Indiast viis tee meid edasi Hiinalinna, kus külastasime üht templit, sinna pidi paljajalu sisenema, ning võin öelda, et üsna rõve oli seal paljajalu käia. Tegelikult ei tohtinud ka sinna lyhikestes riietes siseneda, kuid kuna ees oli palju turiste(kes kangesti nägid kõik sakslaste ja inglaste moodi välja) siis läksime meiegi sisse. Margitil olid sokid kaasas, niiet tema sisenes sokkis, mina paljajalu. Ja no iga samm kleepus aga kogemus oli huvitav – kohalikud hindud palvetamas, yks mees trummi löömas ning mantraid laulmas. Hiljem kolasime mööda Hiinalinna tänavaid, kus risti üle tänavate olid tõmmatud laternad ja pisikesed tuled ning, mis olid kõik täis tikitud pisikesi putkasid – mis muidugi müüsid koik väljamaa, made in China, kaupa. Meie peatusime ühes kohalikus tänavasöögikohas, kus mina tellisin kevadrulle ( ei saa öelda, et olid kõvasti paremad, kui Tallinnas) ning Margit tellis krevetipelmeenidega nuudlisuppi – selle kohta tuli Margitilt kommentaar, et üsna maitsetu lurr.
    Pärast Hiinalinna läksime edasi Merlioni parki, see on koht lahe ääres, kus asub Singapuri sümbol – lõvi pea ja kala kehaga kuju, mis purskab suust vett välja. Sealt liikusime edasi Singapuri vaateratta juurde, mis oli veel mõned aastad tagasi maailma kõrgeim (165m), kuid ta kaotas selle tiitli Las Vegases asuvale vaaterattale, mis on mõned meetrid kõrgem. Vaaterattale jalutasime mööda laheäärt ning sh ka mööda Singapuri vormel 1 ringrada. Vaateratas ise oli võimas, nägi kauneid panoraam vaateid linnast ja selle ümbrusest.
    Hiljem käisime hotellis korra jalga puhkamas ning siis suundusime järgmise Singapuri ühe tuntuima vaatamisväärsuse juurde – Gardens by the Bay (Aiad lahe ääres). Tegemist on mitmekümnel hektaril paikenava aiaga, kus asuvad u 15 tehispuud (u 30m kõrged “puud”, mille konstruktsioonid tundusid olevat rauast, ümbriseks tundusid olevat aga päristaimed). Kui eilne valgusshow jättis meile suure mulje, siis täna saime veel suurema meeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt toimub ka seal igal õhtul tulede ja muusika show. Kohal oli võiks öelda sadu (kui mitte tuhat) inimesi, kes vaatasid kael õieli tehispuude latvade poole, millel olevad tulukesed süttisid ja kustusid vastavalt muusika rütmile (muusikaks olid klassikalised teosed Mozartilt jt). Mõne tehispuu latvade vahele oli tehtud ka nö “Skywalk”, kus sai käia ja nautida uksumatud vaateid (muidugi mitte tasuta, et Skywalkile pääseda tuli osta 8 SGD (u 5 eurot) maksev pilet ning seista u 15 min järjekorras).

Pärast tehispuude vaatamist siirdusime tagasi lahe äärde, et vaadata seda sama valguse ja muusika showed, mida ka eile õhtul vaatasime – taaskord ei pidanud pettuma.
Päevale panime punkti Marina Bay Sands hotelli katusel olevasse restorani sõites (rstoran/baar asub 57ndal korrusel ning, et yldse sisse pääseda tuli tasuda pilet (tõsi, hiljem sai pileti eest üleval ka joogi eest tasuda). Marina Bay Sands on eriline hotell, sest selle katusel aub nö “Infinity Pool” (lõpmatuse bassein umbkaudses tõlkes) – see on bassein, mille üks külg on kõrghoone ääres, täiesti ääres. Tuletan meelde, et see asub väljas, katusel 57ndal korrusel. Siinkohal tasub öelda, et ütlus “küsige ja teile antakse” vastab tõele. Nimelt on infinity pool reserveeritud vaid hotelli klientidele ( üks öö hotellis maksab alates 300st eurost) aga kuna ma teadsin, et restorani ühest otsast peaks basseini nägema, siis pyydsime seda ikka näha. Tuli aga välja, et see osa restoranist oli broneeritud täna õhtul VIP inimestele. Küsisin sissepääsu juures oleva naise käest, et kas oleks mingi võimalus basseini ikkagi näha. Naine vastas, et restorani see külg on kyll broneeritud, aga ta voib meile vastu tulla ja meid siiski korraks sisse lasta, et saaksime maailma imele pilgu peale visata. Naine rääkis kahe turvamehega ning punased lindid meie ees avanesid, kõndisime restorani (tegelikult see osa oli kyll rohkem baari moodi) sisemusse, kus tuli vastu järgmine punane lint ja 2 turvameest – meid saatnud naine ütles miskit turvameestele ning võluväel avanesid ka need punased lindid. Jõudsime siis katuse äärde ning nägimegi enda ees laiuvat infinity pooli. Meid saatnud naine ootas, kuni me paar pilti tegime ja vaadet nautisime ning siis eskortis meid tagasi VIP alat välja 🙂 Sellega oli õhtule kaunis punkt pandud. Homme ootavad uued muljed ja seiklused.

Ps! Kord on siin riigis ikka korralik, eskalaatoril sõites astuvad absoluutselt kõik inimesed vasakule seisma (et paremalt kiiremad mööda saaksid). Jah vasakule, sest siin teistpidi liiklus, kui meil 🙂 Nii autodel kui jalakäiatel eskalaatoril).
Lisaks tasub mainida, et me pole näinud tänavatel veel ühtegi purjus inimest, ühetgi kodutut ja ega ka ühtegi politseid voi politsei autot. Lisaks veel üks põnev fakt – Singapuris on nätsu närimine keelatud. Seda ei või riiki sisse tuua ning seda ei saa siit ka osta. Lisaks sellele on siin lisaks ka tavapärasele vangla ja rahalisele karistusele, üheks kariatusmeetmeks kepiga peksmine. Jah just, karistuseks on võimalik inimesele määrata teatud kogus kepiga peksu. Vb see on see, mis on taganud selle, et Singapuris peaaegu kuritegevust ei eksisteeri?