Täna polnud muud plaanis, kui asjad ära pakkida, lennukile minna ja Kuala Lumpuris öömaja üles otsida.

Lennukile minek läks kiirelt ja sujuvalt. Singapuris on väga lihtne ühistranspordiga ringi liikuda. Metroo viib enamikesse kohtadesse ning mõistlik on osta nö turistikaart, mis maksab 25 Singapuri dollarit, ning millega saab sõita 3 päeva piiramatu arv kordi. Metroo sõidab tihti ning nagu mainitud sai, on väga puhas. Helen mainis, et kui ta peab ootama metrood kauem kui 5 min, siis tekib juba kannatamatus, sest enamasti tulevad nad hulga kiiremini.

Kell 12 tuligi aeg sellele 5 miljoni elaniku ja 725.1 kmsuurusele riigile head aega öelda ja sukelduda pea ees 32 miljoni elanikuga riiki Malaisiasse. Lend Kuala Lumpurisse kestis alla ühe tunni ning oli üsna sujuv. Korra oli tunda nö õhuauke, aga ei midagi hullu. Kuala Lumpurisse maandudes nägime suuri palmiistandusi, alguses lennukiaknast vaadates tundus, et tegemist on tavaliste metsadega, aga madalamale jõudes nägime, et tegemist on tervete palmiväljadega. Lennujaama sisenedes oli kohe aru saada, et oleme saabunud selgelt islami riiki – kohalikud töötajad (naised) olid kõik üleni kinni kaetud ning osadel paistsid ainult silmad riidekuhja alt välja. Passikontroll möödus kiirelt, immigratsiooni ohvitser ei küsinud midagi, et mis te siin teha plaanite ja kauaks jääte (vastupidiselt USAsse sisendes, kus minult igakord küsitakse, miks sa tulid ja mis teha plaanid). Malaisia onu lõi vaid templi passi, korjas sõrmejäljed ja ütles tere tulemast (sarnaselt oli ka Singapuri sisenedes, kuid sealt anti vähemalt miski lipik kaasa, mida olevat olnud riigist väljudes vaja, kuid tegelikult ei küsinud seda keegi).

Ühesõnaga passides templid olemas, siirdusime hotelli otsima. Lennujaamast sõitsime rongiga (u 30 min) kesklinnas asuvasse keskrongijaama. Rongiakendest nägime samuti paljusid palmiistandusi ning tunduvalt halvemas seisus maju,kui meil Kopli liinidel. Jõudes keskjaama pidime ümber istuma järgmise rongi peale. Kuala Lumpuris on ühistransport tunduvalt keerulisem, kui Singapuris. Keerulisem just piletite süsteemimõttes. Sellist ühtset süsteemi, kus saad ühe kaardiga piiramatult sõita nii bussis, trammis, metroos jne nagu oli Singapuris, sellist asja Kuala Lumpuris pole. Saad osta küll kaardi, millega saad sõita piiramatult, kui mitte kõikide rongide/bussidega, vaid ainult teatud rongides ja ainult 2 päeva. Niiet arenguruumi veel on. Kuala Lumpur on muidugi ka üsna suur – 243 km2 ja 2 miljonit elanikki (koos eeslinnadega ligi 6 miljonit elaniku). Metrood siin ei ole (aga ehitatakse), aga rongi liiklus linnas on tihe ning rongid liiguvad mitte maapeal vaid maast kõrgemale (silmajärgi ütleks u 10-20 kõrgusele) ehitatud nö trassil.

Rongil tundsime, et justkui meie oleks vaatamisväärsused, olime ainukesed läänelikud inimesed ning kõikide pilgud peatusid meil, aga sellega harjub kiirelt ära. Rongist maha astudes jalutasime hotelli poole, mis asub kuulsatest Petronase tornidest u 1,2 km kaugusel – üsna jõukas ja see tähendab koheselt ka, et turvalises piirkonnas. Hotelli jõudes oli selgelt näha, et tegemist on tunduvalt rohkemate tärnidega hotelliga, kui me u sama raha eest Singapuris saime. Meie Kuala Lumpuri hotellis on suur vestibüül, marmorist põranda ja suure jõulukuusega. Kõik on ülimalt puhas ja teenindajad väga viisakad ja aupaklikud.

Hotellis kotid maha visanud ja veidi jalga puhanud läksime linnapeale jalutama. Esimesena tahtaime minna vaatama kuulsaid Petronase kaksiktorne – kohapeale jõudes selgus, et me polnud ainukesed selle mõttega (üllatuslikult:D ) ning tänaseks olid kõik piletid välja müüdud. Seega planeerime tornide külastust nüüd reede hommikuks. Kuna torne külastada ei saanud siis siirudsime hoopis lähedsl asuvasse kaubamajja, kus oli suur “Food court” ( nö toidutänav, aga tegelikult oli tegemist terve korrusega, mis oli erinevaid söögikohti täis). Meie istusime maha Korea toitu pakkuvas kohas ning üks kohalik töötaja soovitas meile roogasid, mida süüa. Margit tellis kanasupi ning mina miski riisiroa-kana-miski rohelise juurvilja roa, mille nime ma enam ei mäleta. Minu toit oli maitsev, Margiti supp kesine. Mis oli aga tore, oli see serveerimise viis – Margit sai supi plekist kausis ning minu oma tuli samas potis, milles seda küpsetati – ilmselt malmist vms sarnasest materjalist kausimoodi pannis, mis oli pandud kuumaalusele. Seega toit küpses mul laual edasi ning alumised riisiterad olid juba kõrbenud, kui nendeni jõudsin – ilmselt oleks pidanud kiiremini sööma.

Kõhud täis siirdusime hotelli poole. Otsustasime jalutada, kuna tee polnud pikk. Ainuke väljakutse oli GPS signaal kinni püüda, sest asusime pilvelõhkujate vahel ning telefon ei tahtnud mitte teada anda, kus me oleme. Igatahes lõpuks jõudsime koju (tegelikult väga suurt ringi ei teinudki, ühe korra sattusime veidi kõrvalisemasse tänavasse). Kuala Lumpuris on teede ületamine jalakäijana huvitav kogemus, jalakäiate foorid ei lähe eriti roheliseks ning paljudes kohtades ei olegi foore, ning siis ei lase sind keegi üle tee (vastupiduselt Singapurile, kus autod peatusid koheselt, kui ülekäigule lähenesid). Korra juhtuski eile nii, et pidime jooksma lihtsalt straada keskele ja siis ootama kuni tuleb vabam hetk autodest, et siis tee ületamine lõpuni viia.

Õhtu lõpetuseks puhkasime jalga hotelli 6ndal korrusel asuvas restoranis/baaris, kus tellisime alkoholivabad Piña Coladad ja šokolaadi – laavakoogid. Vaade oli hea, sest samas kohas asub ka meie hotelli bassein (meil siin välibassein), seega vaade oli basseinile ja kõrval olevatele pilvelõhkujatele.

Õhtuti tuleb uni kiirelt, sest uusi kogemusi ja muljeid palju 🙂