Hommikuks olime kinni pannud linnatuuri hotelli kaudu. Tuur kestis ligi 4h ja giidiks oli üks u 40- 50 aastane üsna muhe malailane. Esimesena peatusime Petronase tornide juures, ilmselt see on ka esimene asi, mis inimestel silme ette tuleb kui mainida Kuala Lumpurit. Need tornid olid maailma kõrgeim ehitis aastatel 1998-2004, aga hetkel on nad endiselt maailma kõrgeimad kaksiktornid. Kõrgust liki 452m. Tornide juures tegime vaid foto peatuse, sisse ei mindud ( meil piletud tornide kylastuseks ostetud reede hommikuks, siin nende kylastamiseks peah ostma konkreetse kellaajaga pileti).

Edasi liikusime šokolaadipoodi. Malaisia on nimelt maailmas suuruselt neljas kakao eksportija. Siin on paslik mainida, et Malaisia riik koosneb nö kahest osast ja kokku 13st osariigist. On olemas Lääne- Malaisia (ehk siis see osa Malaisiast, mis on Malaka poolsaare peal ja kus meie praegu oleme) ja on Ida – Malaisia (see on see osa Malaisiast, mis asub üle mere asuval Borneo saare peal (seal saarel asub Malaisia 2 osariiki, ülejäänud Borneo saar kuulub Brunei riigile ja Indoneesiale). Kakao istandused asuvad Borneo saarel kuuluval alal, sest kakao taimed vajavad kasvamiseks madalamat temperatuuri (alla 30 kraadi), seega Malaka poolsaarel olev temperatuur nendele liiga korge. Poolsaarel on parim temperatuur palmiistandusteks, millest nad toodavad palmiõli ja mille tõttu on võetud maha hulga vihmametsi, et asemele istutada palmi istandused (enam Malaisias vihmametsi maha ei võeta (u 53% on alles), nad istutavad vanade istanduste asemel uued). Lisaks sellel kasvatatske poolsaarel kummipuud, mida Malaisia ka ekspordib, kui viimasel ajal vähem, sest maailmaturul on kummi hind languses. Šokolaadipoes saime proovida erinevaid sokolaade erinevate maitsetega ja igal sammul pakuti ja oodati, et me ostaks kaasa šokolaadi. Seda me aga ei teinud, sest need oleks meil kotis lihtsalt ära sulanud.

Edasi liikusime tekstiilitehasesse/poodi, kus toodeti batikut. See on malaisa stiilis kangale käsitsi joonistamine (siidile voi puuvillale). Batik on Malaisias ka rahvusrõivas, st nt kui on väga pidulik üritus, siis mehed voivad kanda Batiku pikkade varrukatega pluusi (lyhikeste varrukatega Batik pluus on neil enamasti tööriietus, nt giididel, bussijuhtidel jne). Mustriteks on enamasti lillemustrid, loomi kohtab harva (sest isalmi usus vaadatakse halvasti loomade joonistamisele/kujutamisele. Ainukseks erandiks liblikate mustrid). Muidugi oodati ka siin, et me ostaks kaasa batiku mustris salle vms nänni ning Margit yhe käsitsi maalitud salli ostiski.

Kangale maalimine vaadatud (kusjuures kunstnikud joonistavad värviga peast kangale, mingit etteantud mustrit neil pole) liikusime edasi Malaisia kuningalossi juurde. Malaisa on ainuke riik maailmas, kus kuningas valitakse ametisse kindlaks ajaks (5ks aastaks) ning kuningas valitakse 9 sultani hulgast. Malaisia praegune kuningas on : Kebawah Duli Yang Maha Mulia Seri Paduka Baginda Yang di-Pertuan Agong (Tema Majesteet Yang di-Peruan Agong) 🙂

Kuninga lossi sisse ei pääsenud, aga meil vedas ja nägime vahtkonna vahetust. Siin vahtkond istub hobuste seljas. Hiina turistid töllerdasid muidugi ees ja erilist ranget korda vahtkonna vahetusel ei tundunud olevat. Sellist asja, et turistid seisavd vahetusel ees nt Rootsis vist eriti ei näe :D.

Tuuri lõpetuseks käisime vabaduse samba ja vabaduse väljakul. Vabadue sammas on ehitatud sõduritele, kes võitsid kommunismi. Giid ütles, et Malaisia on ainuke riik maailmas, kes on võitnud sõja kommunismi castu, et teised riigid on kommunismist jagu saanud muul viisil. Igatahes pole jõudnud veel seda fakti jõudnud kontrollida. Vabaduse väljak on siin üsna lihtne, üks kõrge lipp keset platsi ja ümber muruväljak. Paar lillepotti ka :). Malaisia iseseisvuse päevaks pidavat väljak muidugi muutuma pidulikumaks (Malaisia iseseisvuspäev on 31.august ning nad said iseseisvuse Suurbritannialt 1957aastal, väga rahumeelselt, läbirääkimiste teel).

Pärast tuuri viis giid meid bussiga hotelli tagasi ja sellega oli päeva esimene osa lõppenud.