Hommik algas tegusalt – esmalt suur hommikusöök ning seejärel sõitsime liblikaparki, millest olime kuulnud vastakaid arvamusi. Meile park meeldis, oli nii suuremaid kui väiksemaid liblikaid, keda sai lähemalt ja kaugemalt pildistada.
Lisaks oli seal muuseumi/loomaaia laadne pisike ekspositsioon, mis tutvustas Malaisias elavaid putukaid ja kahepaikseid. Tegemist polnud küll just ultramodernse kohaga, kui põnevat vaatamist ja uusi teadmisi sai küllaga.

Järgmine päevakorrapunkt nägi ette Chow Kit rajoonis asuva “märja turu” külastamist. Ütleme nii, et sinna kohale jõudes on selge, miks seda nii kutsutakse. Tegemist oli tõelise lõunamaise turuga – mitmed kümned letid liha,kala, puuvilja, juurviljaga. Eemal kümned letid riiete ja muu nodiga.
Inimesi oli turul kümneid iga leti juures, keda kõik kaupmehed üritasid just oma kaupa ostma meelitada hõigates malai keelseid väljendeid. Huvitav on asja juures, et vaatamata asjaolule, et lettidel müüdi alates toorest kalast jt meremolluskitest kuni kaelkahekorra murtud kitkutud kanade ja lehmapeadeni, ei haisenud seal üldse pahasti. Võiks arvata, et 30 kraadises soojuses läheb selline kraam ruttu roiskuma ja haisema, aga siin ei tundunud seda olema. Ise küll ei kipuks sealt mitmeid tunde soojas seisnud liha ostma, aga tundub, et kohalikud ei lase end sellest häirida, sest enamus lettide juurde jagus küllaldaselt ostjaid.
Olles turule ringi peale teinud olid minu jalanõud läbimärjad ja lõhnasid nagu kala (sest turu põrand oli märg, ilmselt seal pidevalt pestakse kaubaks moeldud kala jms kraami ja see vesi siis voolab põrandale) ning mul olid jalas vaid baleriinad. Seega hiljem hotelli jõudes läksid need esimese asjana likku, sest ilmselt olid sinna end haakinud tuhanded bakterid turupõrandalt.

Täna õhtuks oli meil planeeritud tuur helendavate jaanimardikate juurde ning kell 15.15 võttiski giid meid hotelli fuajeest peale. Kahest teisest hotellist tulid veel 3 inimest ning sõit Kuala Selangori võis alata. Kuala Selangor on küla Kuala Lumpurist u 70km kaugusel loodes. Maanteed/kiirteed Malaisias pidavat olema head (parimad Kagu-Aasias,kui giidi juttu uskuda), ning tõesti need teed, mida meie täna sõitsime olid tõesti head. Mitte suurepärased aga head 🙂 Malaisias on max kiirus 110km tunnis ning telefoniga roolis tegelemine on keelatud. Sellest hoolimata enamus inimesi siiski eiravad seda keeldu. Giidi jutu järgi pidi trahv selle eest olema 300 rinngitit (ja keskmine palk 1500 rinngitit).

Teepeal sõitsime mööda mitmetest õlipalmide istandustest, neid oli teeääres kümnete kilomeetrite kaupa. Ühe juures tegime ka peatuse ja vaatasime seda  kurikuulsat puud lähemalt. Palmiõli kasutatakse toiduvalmistamiseks, kosmeetikas ning hiljuti leiutatud tehnoloogia abil ka biokütuse valmistamiseks. Õlipalm hakkab vilju kandma kui saab 3a vanuseks ning 15a vanuselt ei ole neil enam kvaliteetsed viljad ja puud raiutakse maha, istudades asemele uued puud. Maharaiutud puutüvesid kasutatakse mitmel viisil, nt IKEA valmistab neist mööblit. Õlipalmiistandustes niisama jalutada ei ole soovitatav, sest seal liigub palju rotte (kellele ka meeldib palmiõli viljadega maiustada) ning rottide arvu kontrolli all hoidmiseks on farmerid istandustesse toonud püütoneid, kuningkobrasid jt mürgimagusi. Need eelistavad teha pesa kuivanud lehtede alla ning kui farmerid lehti kokku korjavad siis peksavad nad lehekuhjasid kepiga, et võimalikud roomajad eemale peletada.

Järgmine peatus oli Kata Melawati majaka juures. Malaisias on eelnevalt võimul olnud Portugallased 100+ aastat, seejärel hollandlased 300+ aastat ning seejärel Britid. Viimased olid ka need, kes majaka ehitasid. Seejärel sõitsime u 1 km ja tegime peatuse väikesel parkimisplatsil. Kes soovisid said sealt osta suhkrupeeti jms ning seejärel sealkandis olevaid ahve toita (giidi jutu järgi oli tegemist makaakidega, ei oska kinnitada ega ümber lükata seda, aga ahvidega oli tegemist kindlasti :)). Ahve oli palju, erinevates suurustes ja nad nägid väga armasad välja. Seal oli ka mitu pisikest ahvibeebit, kelle kohta giid rääkis, et ahvibeebid päeva jooksul ripuvad mitme erineva ahvi küljes, aga õhtul metsa tagasi pöördudes korjab päris ema oma beebi peale. Ahvide toitmine on siin turimisatraktsioom – kohalikud saavad turistidele müüa banaane jms kraami, mis ahvidele maitseb, ning ahvid saavad kõhu täis. Eks igaüks ise otsustab, kas see on õige asi või mitte. Meie ahve ei toitnud, aga tore oli neid armsaid karvapalle nii lähedalt ja vabalt näha küll.

Ahvid vaadatud, suundusime hiina kalurikülla õhtusöögile (see oli tuurihinna sees). Tegemist oli hiinapärase mereanni söögikohaga ning jõeäärses, vaidadele ehitatud majas. Tegelikult on enamus maju sealkandis ehitatud vaidadele, üheks põhjuseks vesi, teiseks, et madusid toast eemale hoida.

Õhtusöök maitses hästi, Margit sai proovida krabide söömist kätega ning olevat olnud ülimaitsev. Mina jäin kala ja riisi juurde.

Pärast õhtusööki suunudsime õhtu parima osa juurde – paadituur öisel dšunglijõel. Et sinna jõuda soitsime pisikese mikrobussiga u 20 min ja jõudsime jõeäärde, kus väike mootoriga paat viis meid jõele. Ühelpool jõge kasvasid palmid jms dšunglipuud ja teiselpool mangroovipuud. Need on puud, kus helendavad jaanimardikad elavad ning kottpimeduses oli neid jõekaldal tuhandeid. Terve jõekallas oleks justkui jõulutulukesi täis tipitud. Üsna uskumatu kogemus oli, täiesti kottpimedas sõita paadiga mööda jõge dšunglis, kõrvus kõlamas kümned metsast tulevad helid ja silme ees helkimas tuhanded jaanimardikad. Minu telefon kahjuks väga head videot ega pilte ei teinud aga üks meie tuuril kaasas olnud ameeriklane lubas mulle enda video saata. Loodame, et saadab 🙂

Kui keegi peaks kunagi siiakanti sattuma, siis see on tuur, mida soovitame kahe käega!