Viimase õhtu veetsime kõrguselt maailma 7ndas teletorni külastades – Kuala Lumpuri teletorn on 421m kõrgune. Siinne teletorn on õhtuti linnapeal jalutades meile ammu silma jäänud, sest see vahetab värve – vahepeal sirab üle linna rohelisena, siis kollasena, lillana jne.

Pärast tornikülastust (pilet maksis yhele 49 rinngitit, mis on u 11 eurot) läksime tagasi hotelli. Meie hotellile on teletorn väga lähedal, u 15 min jalutada. Sinna vahepeale jääb aga 2 teeyletust valgusfooriga reguleeritud ylekäigu rajal ja no isegi kui jalakäija foor läheb roheliseks, siis autod sõidavad ikka edasi (parem/vasakpööret tehes) ja ega nad teed väga jalakäijatele kyll anda ei taha, isegi kui jalakäijal on roheline.

Meil üldse vedas ajaluselt, et novembris siia tulime. Giid rääkis eile, et kuna Kuala Lumpur asub geograafiliselt orus siis on siin veebruarist septembrini sudu, sest sel perioodil on tuul läänest ja Sumatra saarel põletatakse metsi ja kõik sudu tuleb siia. Ülejäänud aja on tuul idast (kus on Lõuna-Hiina meri) ja see puhub sudu linnast ära. Sellepärast tundubki hetkel õhk siin üsna puhas.

Pärast teletorni külastust käisime veel hotelli basseinis. Margit käis ujumas ja mina jõin seal samas lihtsalt värsket puuvilja mahla ja nautisin vaadet:

Tänase (reede) hommiku olime planeerinud maailma kõrgeimate kaksiktornide külastamiseks. Kell 9 hommikul saimegi Petronase tornidesse sisse – kõigepealt viidi liftiga 41. korrusele, kus saime jalutada torne ühendaval sillal ja hiljem zaime 86ndale korrusele, mis asub 451m kõrgusel.

Tornid külastatud sõitsimr Grabiga Kuala Lumpuri keskrongijaama ja seejärel sealt rongiga lennujaama. Hea, et lennujaama varem tulime, sest no juuuudas kui palju aega läks. Siin mobiilis piletit ei aksepteerita,niiet selle välja printiniseks pidime eraldi veel sabas seisma, siis oli passikontroll, et pääseda immigratsioonialasse, siis immigratsioonialas võeti sõrmrjäljed, siis sealt edasi turvakontrollist, kus vaadati ainult kotid läbi (mis taskus oli seda ei kontrollitud), siis lennukile mineva värava juures oli veel see turvakontroll, kus kontrolliti kotid uuesti yle ja seekord taskud ka ja siis veel viimane samm enne lennukile minemist oli veel passi ja piletikontroll.

Balile kohale jõudes tellisin kohe Grabi, sest meil oli vaja sõita lennujaamast u 40km kaugusele linnakesse nimega Ubud. Siin on nii, et kohalikud taksod ei salli Grabi juhte, sest Grab pakub odavamalt ja võtavad neilt kliendid ära. Kui olin meie Grabi ära tellinud, siis juht saatis sõnumi,  et kuhu tulema peame ja, et me lennujaamas kellelegi ei näitaks seda Grabi äppi. Igatahes juht tuli kohale ja saime ilusti hotelli. Võrdluseks – tavalise taksoga maksab sõit 500 000+ Indoneesia Ruupiat, Grabiga läks meil 380 000. Hotelli sõit oli nagu sõit läbi pika küla. Kohe jäid silma templid ja nii vanemad kui ka uuemad majad.

Kui hotelli jõudsime siis võttis meid vastu pisike Indoneesia noormees, kes kummardas ette ja taha ja oli ebamaiselt viisakas. Peale igat lauset pani käed kokku. Lisaks saime hotelli poolt tervitus teeejoogi ja 2 võileiba. Meie hotell on väga kaunis. Seal on suur siseõue ning toad asuvad erinevates pisikestes kahekorruselistes majakestes. Meie tuba asub sisehoovis umbes keskel asuvas majakeses, teisel korrusel. Muuseas siin on veel nii, et vesi on hotellis tasuta (iga päev 2 pudelit) 🙂

Lisan siia hiljem pilte ka hotellist, hetkel ei saa, sest oleme Ubudi kesklinnas yhes asuvas vanas templis ja ma ajaviiteks (kuni show hakkab) kirjutan. Niiet vaadake siis hiljem siia uuesti, et hotelli pilte näha 🙂 Ei, siin ei ole templis wifit, ma kasutan Elisast ostetud paketti 🙂